Kursusest oli kindlasti palju kasu. Sain teada, mis asjad on personaalsed õpikeskkonnad ja kuidas neid kasutada. Sain informatsiooni paljude Web 2.0 programmide kohta ja lugesin kursusel õppijate väga huvitavaid blogisid.

2. Millised on minu kogemused sellel kursusel? Siinkohal ei tasuks kindlasti unustada ka negatiivseid kogemusi.

Oleksin tahtnud läbi teha kõik kursusel pakutud ülesanded, kuid kahjuks hindasin end üle, ei suutnud korraga õppida nii sellel kui ka Hans Põldoja ja Mart Laanpere viitamiskursusel. Arvasin, et suudan läbi proovida mitmeid kursusel kasutatud programme, kuid jõudsin katsetada ainult blogi WordPress ja agregaatorprogrammi Pageflakes. Õnneks olin eelnevalt viitamiskursusel tutvunud mitmete uute programmidega, nagu näiteks viidete jagamise programmidega Delicious ja Citeulike.

3. Mis võiks/peaks sellel kursusel olema teistmoodi (tegevused, kursuse ülesehitus, tagasiside, üldine lähenemine jne.)?

Arvan, et kursuse eelduseks võiks olla mõnede Web 2.0 programmide tundmine, samuti ei teeks paha, kui kursusel osaleja oleks eelnevalt õppinud või õpetanud mõnel kinnisel (traditsioonilisel) e-kursusel. Mulle meeldis, et sain kohe kursuse alguses juhendajatelt tagasisidet. Suur tänu Terjele ja Kairitile, kes oskasid selle kursuse luua ja edukalt läbi viia!

4. Mõned mõtted, mis tekkisid sellel kursusel õppides.

Personaalne õpikeskkond on kindlasti tulevikus väga levinud, kuid kaasajal on see veel uus asi. Minu kui Eesti Mereakadeemia haridustehnoloogi ülesandeks on oma kooli õppejõududele seda tutvustada, suunata kursustele seda õppima ja hiljem toetada õppejõude personaalse õpikeskkonna kasutamisel.

Kahjuks on meie koolis veel vähe ka neid õppejõude, kes kasutavad õppetöös suletud õpikeskkondi Moodle ja IVA. Momendil tegelen nende õppejõudude suunamise ja abistamisega, kes kasutavad õppetöös Moodle’t. Arvan, et kõigepealt tuleb saavutada suurem Moodle kasutamise kogemus ja alles siis võib üle minna järgmisele etapile – personaalsete õpikeskkondade kasutamisele.

Õpilastele, üliõpilastele ja kindlasti ka Eesti Mereakadeemia kadettidele meeldib Internetis surfata, jututubades viibida ning huvitavaid arvutimänge mängida. Kahjuks ei ole aga suur osa kadettidest veel aru saanud, et nad on tulnud kooli õppima, mitte niisama meeldivalt aega veetma.

Miks ei ole kadetid sellest aru saanud, et edukas teadmiste omandamine võimaldab kaasajal paremini elus edasi jõuda? Üheks põhjuseks on kindlasti madalad algteadmised. Nimelt lähevad gümnaasiumis paremaid hindeid saanud õpilased edasi õppima ülikoolidesse ja Mereakadeemiasse tulevad peamiselt need, kes päris ülikooli sisse ei saanud. Õpetamise ja õppimise Mereakadeemias muudab raskemaks veel asjaolu, et õppetöö toimub eesti keeles, kuid paljud kadetid on lõpetanud venekeelse gümnaasiumi ja nende eesti keele oskus on vilets.

Inimene on loodud niiviisi, et edu innustab, ebaedu aga põhjustab loobumist või kõrvalteede otsimist. Ebaedu õppimises suunab õpilasi rühmatöid tegema – targem õpilane lahendab ülesanded ära ja teised kirjutavad tema pealt maha.

Loodan siiski, et tulevikus hakatakse ka Eesti Mereakadeemias kasutama personaalseid õppekeskkondi.

Avatud keskkond on hea, sest sellele pääsevad ligi kõik huvilised. Avatud keskkonna puuduseks on asjaolu, et seal ei tohi avaldada isiklikke andmeid, näiteks hindeid. See tähendab, et traditsioonilist õppeprotsessi ei saa organiseerida ainult avatud keskkonnas, tuleb kasutada kombineeritud meetodit. Avatud keskkonna eeliseks on veel asjaolu, et reeglina säilivad õppematerjalid seal ka pärast kursuse lõppemist. Siiski ei saa ka viimases päris kindel olla, sest Interneti avarustes olevates serverites võivad andmed erinevatel põhjustel kaduma minna, mistõttu oleks kasulik olulistest materjalidest endale koopiad teha. Turvalisem oleks hoida õppematerjale kooli serveris või selleks otstarbeks renditud serveris. Avatud keskkonna puhul on probleemiks veel asjaolu, et osa vanemaid õppejõude ei soovi oma materjale avalikult välja panna, kuna nad kardavad, et teised õppejõud kasutavad nende materjale.

Kokkuvõtteks leian, et avatud ja suletud keskkondi tuleks kasutada kombineeritult: hinded ja muud isikukriitilised andmed suletud keskkonnas, õppematerjalid ja arutelud avatult.

Kas suletud õpikeskkonnad on ikka õppijakesksed keskkonnad või hoopis administratiivsed abivahendid?

Loomulikult on avatud keskkond rohkem õppijakeskne, kuid ka suletud keskkonnas on kasutusel foorumid, seal saab teha rühmatööd ja võib kasutada jututubasid.

Peamiselt avatud keskkonnad sobivad rohkem arenenud sihikindlatele iseseisvatele õppijatele, vähem haritud ja vähem motiveeritud õppurid võiksid õppida suletud keskkonnas.

Kas ja mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises? Mis võiks olla sellisel juhul alternatiivne lahendus?

Ma ei ole eriti pädev pedagoogilistes küsimustes, sest tegelen peamiselt täiskasvanute õpetamisega (andragoogikaga).

Kas õppejõu ja õppija rollid muutuvad erinevates keskkondades?

Kui võrrelda suletud ja avatud e-õppekeskkondi, siis loomulikult väheneb avatud keskkonnas õppejõu roll ja suureneb õppija roll.

Kas ühe keskkonna puudus on teise keskkonna eelis?

Arvan, et keskkond tuleb valida vastavalt õppijate tasemele. Nagu juba eespool öeldud, sobivad arenenud õppijale rohkem avatud keskkonnad.

Kutsume teid kaasa mõtlema lugedes 4. nädala lugemismaterjali ning avaldades sellel teemal arvamust teie isiklikes ajaveebides, samuti lugedes ja kommenteerides kaasõppurite mõtteid. Lisaks ootame ajaveebi sissekannet ühe konkreetse suletud õpikeskkonna kasutamise kogemusest, mis on/olid selle plussid ja miinused. Kogemuse kirjeldus võib olla nii õppija kui õppejõu vaatenurgast.

Suletud keskkondadest olen kõige rohkem kokku puutunud Moodlega, vähem IVA ja WebCT-ga. Moodles olen ise loonud kursuse ja ka selle läbi viinud ning kohe kasutan seda loodud kursust uuesti.

Minu kogemused õppejõuna Moodles:

1) Üliõpilased olid minu kursusel reeglina esimest korda e-kursusel. Iga uus asi on huvitav ja seetõttu oli ka osavõtt aktiivne.

2) Muutsin foorumitest osavõtu hindeliseks. Tänu sellele oli osavõtt aktiivsem. Probleemiks oli asjaolu, et etteantud teema puhul hakkasid vastused korduma.

3) Kasutasin kursusel teoreetilise osa kinnistamiseks eneseteste. Üliõpilased ei osanud või ei tahtnud neid kasutada, sest samadele küsimustele hindelises testis ei osatud vastata: hindelise testi sooritas esimesel katsel vähemus üliõpilastest. Õpikeskkonnas peaks olema tingimus, et hindelist testi ei saa enne sooritada, kui enesetestid on sooritatud.

4) Püüdsin algul kohe üle vaadata kõigi õppijate tööd ja anda neile hinnangud. Hiljem tuli õppijaid juurde ja ma enam ei jõudnud kohe kõigile tagasisidet anda. Arvan, et kui õppejõud ise ei jõua kõigile õigeks ajaks tagasisidet anda, siis tuleks leida assistent (tuutor), kes hakkab õppijatele vastama.

“Personaalne õpikeskkond on õppija poolt loodud interaktiivne veebipõhine keskkond, kuhu on koondatud õppija jaoks olulisemad õppematerjalid, kaasõppurite kontaktandmed või suhtluskanalid ning õpetaja/juhendaja ettepanekud, märkused ja soovitused, mida soovitakse kõigiga jagada”.

Lisaksin siia juurde, et lisaks avalikule osale võib personaalne õpikeskkond sisaldada ka suletud osa. Suletud osas võivad olla näiteks tekstide mustandid ja sellised isiklikud andmed, mida õppija ei soovi teistega jagada.

Meie koolis tekivad probleemid ka vanemate õppejõududega, kes pole nõus oma materjale avalikult Internetti üles panema. Nad nimelt kardavad, et teised õppejõud hakkavad nende koostatud materjale kasutama.

Kolmas probleem on muidugi Internetis oleva materjali õigsus – igaüks võib ju sinna ükskõik mida üles panna ja kes garanteerib, et see kõik ka õige on?

Mina isiklikult püüan õppida uusi asju ja ülalpooltoodud probleeme lahendada ning loodan selles abi saada käesolevalt kursuselt.

Kuna WEB 2.0-s tunnen end veel halvasti, siis otsustasin osaleda korraga kahel kursusel: viitamiskursusel ja sellel kursusel. Et mitte kursusi omavahel segamini ajada, siis tegin endale 2 blogi: viitamiskursuse jaoks Õpetaja õpib viitamist ja selle siin wordpressi abil.

Soovin kõigile kursusel osalejatele edu õppimisel!