Mis on siis parem? Kas avatud (ehk siis mingis mõttes personaalsed keskkonnad) või suletud õpikeskkonnad (õpihaldussüsteemid)?
Avatud keskkond on hea, sest sellele pääsevad ligi kõik huvilised. Avatud keskkonna puuduseks on asjaolu, et seal ei tohi avaldada isiklikke andmeid, näiteks hindeid. See tähendab, et traditsioonilist õppeprotsessi ei saa organiseerida ainult avatud keskkonnas, tuleb kasutada kombineeritud meetodit. Avatud keskkonna eeliseks on veel asjaolu, et reeglina säilivad õppematerjalid seal ka pärast kursuse lõppemist. Siiski ei saa ka viimases päris kindel olla, sest Interneti avarustes olevates serverites võivad andmed erinevatel põhjustel kaduma minna, mistõttu oleks kasulik olulistest materjalidest endale koopiad teha. Turvalisem oleks hoida õppematerjale kooli serveris või selleks otstarbeks renditud serveris. Avatud keskkonna puhul on probleemiks veel asjaolu, et osa vanemaid õppejõude ei soovi oma materjale avalikult välja panna, kuna nad kardavad, et teised õppejõud kasutavad nende materjale.
Kokkuvõtteks leian, et avatud ja suletud keskkondi tuleks kasutada kombineeritult: hinded ja muud isikukriitilised andmed suletud keskkonnas, õppematerjalid ja arutelud avatult.
Kas suletud õpikeskkonnad on ikka õppijakesksed keskkonnad või hoopis administratiivsed abivahendid?
Loomulikult on avatud keskkond rohkem õppijakeskne, kuid ka suletud keskkonnas on kasutusel foorumid, seal saab teha rühmatööd ja võib kasutada jututubasid.
Peamiselt avatud keskkonnad sobivad rohkem arenenud sihikindlatele iseseisvatele õppijatele, vähem haritud ja vähem motiveeritud õppurid võiksid õppida suletud keskkonnas.
Kas ja mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises? Mis võiks olla sellisel juhul alternatiivne lahendus?
Ma ei ole eriti pädev pedagoogilistes küsimustes, sest tegelen peamiselt täiskasvanute õpetamisega (andragoogikaga).
Kas õppejõu ja õppija rollid muutuvad erinevates keskkondades?
Kui võrrelda suletud ja avatud e-õppekeskkondi, siis loomulikult väheneb avatud keskkonnas õppejõu roll ja suureneb õppija roll.
Kas ühe keskkonna puudus on teise keskkonna eelis?
Arvan, et keskkond tuleb valida vastavalt õppijate tasemele. Nagu juba eespool öeldud, sobivad arenenud õppijale rohkem avatud keskkonnad.
Kutsume teid kaasa mõtlema lugedes 4. nädala lugemismaterjali ning avaldades sellel teemal arvamust teie isiklikes ajaveebides, samuti lugedes ja kommenteerides kaasõppurite mõtteid. Lisaks ootame ajaveebi sissekannet ühe konkreetse suletud õpikeskkonna kasutamise kogemusest, mis on/olid selle plussid ja miinused. Kogemuse kirjeldus võib olla nii õppija kui õppejõu vaatenurgast.
Suletud keskkondadest olen kõige rohkem kokku puutunud Moodlega, vähem IVA ja WebCT-ga. Moodles olen ise loonud kursuse ja ka selle läbi viinud ning kohe kasutan seda loodud kursust uuesti.
Minu kogemused õppejõuna Moodles:
1) Üliõpilased olid minu kursusel reeglina esimest korda e-kursusel. Iga uus asi on huvitav ja seetõttu oli ka osavõtt aktiivne.
2) Muutsin foorumitest osavõtu hindeliseks. Tänu sellele oli osavõtt aktiivsem. Probleemiks oli asjaolu, et etteantud teema puhul hakkasid vastused korduma.
3) Kasutasin kursusel teoreetilise osa kinnistamiseks eneseteste. Üliõpilased ei osanud või ei tahtnud neid kasutada, sest samadele küsimustele hindelises testis ei osatud vastata: hindelise testi sooritas esimesel katsel vähemus üliõpilastest. Õpikeskkonnas peaks olema tingimus, et hindelist testi ei saa enne sooritada, kui enesetestid on sooritatud.
4) Püüdsin algul kohe üle vaadata kõigi õppijate tööd ja anda neile hinnangud. Hiljem tuli õppijaid juurde ja ma enam ei jõudnud kohe kõigile tagasisidet anda. Arvan, et kui õppejõud ise ei jõua kõigile õigeks ajaks tagasisidet anda, siis tuleks leida assistent (tuutor), kes hakkab õppijatele vastama.
