Lugesin läbi lugemismaterjali ja ka suure osa kaasõppijate blogidest. Sain aru, et personaalse õpikeskkonna kasutaja peab ise tahtma õppida. Mulle tundub, et paljud rakenduskõrgkooli üliõpilased eriti õppida ei taha, nad tahavad ainult positiivseid hindeid saada. Muidugi käib see jutt rohkem üld- ja alusainete ja vähem erialaainete kohta. Mida siis teha selliste üliõpilastega? Võibolla sobib neile rohkem traditsiooniline õpe?
Meie koolis tekivad probleemid ka vanemate õppejõududega, kes pole nõus oma materjale avalikult Internetti üles panema. Nad nimelt kardavad, et teised õppejõud hakkavad nende koostatud materjale kasutama.
Kolmas probleem on muidugi Internetis oleva materjali õigsus – igaüks võib ju sinna ükskõik mida üles panna ja kes garanteerib, et see kõik ka õige on?
Mina isiklikult püüan õppida uusi asju ja ülalpooltoodud probleeme lahendada ning loodan selles abi saada käesolevalt kursuselt.
november 17, 2008, 2:37 p.l. |
Minu arust on tegemist ikkagi suhtumisega ja vajadusega seda muuta. Eks on üsna loogiline, et kui siiamaani on kõik ette antud ja kirjutatud, mida ja kuidas teha, siis järsku kõike ise planeerida ja otsustada on vast raske. Peamine argument, miks peaks suhtumist muutma, on hilisem valmisolek tööks, mis tänapäeval seab suuremad nõudmised ja oskused kui paarkümmend aastat tagasi. Minu arust on just ülikool see koht, kus peaks harjutama ise oma aega planeerima, ise valima, mida õppida, ise otsustama ja vastutama…tööle minne ei tule ju keegi ütlema, kuidas täpselt ja mis vahenditega…Ja see ongi vast üks sõnum, mida personaalse õpikeskkonna kontseptsioon püüab öelda.
Samuti käib see suhtumise muutumine ka vanema generatsiooni kohta, kes materjali avalikustades kardavad, et teised hakkavad seda kasutama…aga tegelikult see ongi ju eesmärk, et teised saaksid seda kasutada..
Isiklikult näen õigsuse küsimuses võimalust arendada kriitilist mõtlemist ja argumentide analüüsi…